Rootsirallilaupäev
Meie imeline teekond Kesk-Rootsi suunas algas juba teisipäeva lõunaajal, mil startisime Pärnus Tallinnasse. Pealinnas korjasime auto peale Jaanuse ja Indreku ning ronisime laeva.
Paadisõit oli päris lõbus, Intsu eestvedamisel ronisime isegi karaokebaaris lavale, et purupurjus rootslaste meeleolu veelgi tõsta.
Annika
Hommikul, kui laevalt maha saime, tegime kõigepealt tutvust Annikaga. Annika oli meie Foresteri GPS-neiu, kes tundis piinliku täpsusega kõiki Rootsi külateid ja juhatas meid ka Stockholmis alati juba aegsasti õigesse sõiduritta. Me kõik oleme talle tänu võlgu. Meeletult hea kaardilugeja, kes ei vihasta ega solvu, kui tema nõuandeid kuulda ei võeta!
Kurat kus must leib on? (meie uus Rootsi kodu)
Kolmapäeva õhtul käisime läbi Karlstadis asuvast ralli peakontorist ning noppisime kohalikust lennujaamast üles Pino, kellega koos otsisime üles oma uue Rootsi kodu. Juhised sinna jõudmised olid muidugi vahvad. Saadetud e-maili järgi pidime leidma teeotsa, kus oli roheline prügikast...igas teeotsas oli roheline kast. Õnneks sattusime esimesel proovil kohe õige kasti otsa ja seadsime end uues kodus mugavasti sisse. Vähe tüütu oli muidugi see, et kuna minu magamine oli nn elutoas ja seltskonnaks seitse meesterahvast, pidin olema hommikul esimene ärkaja ja õhtul viimane magamaminija, kui ei tahtnud pesuväel teiste ees ringi lipata. Aga savi :)
Mökki oli iseenesest õdus nagu seegi, kus me aasta tagasi pesitsesime. Mu emale kindlasti meeldiks seal. Kõik kohad on väikseid pitslinakesi ja ristpistes pildikesi täis. Nendes majakestes on alati kõik eluks vajalikud asjad olemas, isegi toiduained. Arvatavasti on need mõnede eelmiste külastajate poolt maha jäetud ja eks meistki jääb sinna midagi varuks.
Testikatse
Neljapäeval alustasime siis testikatsega. Möödunud aastast oli meelde jäänud, et ainsale publikualale raja keskel pole mõtet minna, sest seal pidi tublisti mööda metsa jooksma ja vaadata polnud ka midagi. Otsustasime stardi kasuks, mis oli suhteliselt õige valik.
Saime näha sõitjate ettevalmistusi stardiks, kuid kuna neil oli seal ka veidi aega passida, siis õnnestus meil ka neilt autogramme saada. Tänud Intsule, kes loobus laeval ilusast väikesest Impreza mudelist! Sain sellele Solbergi autogrammi ja Jossul oli kodus päris hea meel selle kingituse üle.
Passisime seal päis pikalt enne kui hakkasid juuniorid tulema. Urmo tuli õigel ajal, aga testikatse aeg hakkas juba läbi saama ja Jaani polnud veel näha. Igaks juhuks võtsime ühendust Mölder seenioriga, kes kinnitas, et kohe-kohe. Siis läks veel veidi aega mööda ja me hakkasime juba lootust kaotama, kui ta ikkagi jõudis.
Jama oli olnud tehnilises kontrollis (jälle!). Turvapuuri kinnitus ei vastanud tingimustele ja tuli katuse külge kinni keevitada. Kivi M-Sporti kapsaaeda, õnneks suutsid nad viimasel hetkel oma vea heastada.
Igatahes saime stardist pilte ka Jaanist ja Katust. Päev oli juba kordaläinud.
Junnude avapidu
Edasi liikusime Karlstadi 2006. aasta JWRC sarja ametlikule avaüritusele. Kohal olid kõik sõitjad, kes alustasid oma hooaega Rootsis. Saime hulga pilte ja tagatipuks veel kõhud ka head-paremat täis.
Ma ei saa aru, miks kõik mu reisikaaslased selle vastu on, et ma kõikide sõitjate kohta "nuntsa" ütlen...nad on ju nuntsad :S
Start
Järgmine sihtkoht oli ralli ametlik start Karlstadis. Otsustasime autogrammide jahtimisele keskenduda ja midagi me sealt ka saime. Autogrammide jagamine oli siin veidi organiseeritum kui kui näiteks Soomes. Järjekord oli järjekorra moodi, mitte selline tapmine, nagu Paviljonkis laudade ümber.
Suuremate võistluste eel on mul alati samasugune tunne. Kuna juba enne ralli algust on huvitavaid asju ja elamusi nii palju, siis vahetult enne SS1 starti meenub, et tegelikult läheb ju alles nüüd huvitavaks ja hakkavad tekkima tulemused. See äratundmine on alati kuidagi eriti mõnus. Kuigi sageli on juba rallipassi kätte saades tunne, et olen kulutatud raha eest kuhjaga rõõmu saanud...
posted by Karmen @ 12:00 pm
0 comments
0 Comments:
Post a Comment
<< Home