Rootsi ralli esimene päev
Hommikul oli äratus varajane...nagu iga päev. Nii kella 5-6 vahel. Võtsime vajaliku kola kaasa ja hakkasime SS2 minema. Vahemaad olid päris pirakad, lähemal kui sada kilomeetrit ei olnud ühelgi päeval katseid.
Lumes kinni oma "maasturiga"
Algus oli paljutõotav, kuid kahjuks Annika ei olnud siiski täiuslik. Ühte teed ei olnud GPS kaardil ja Annika soovitas meile tõelist lehmarada. Tee oli jube... Kaks rattajälge, mis arvatavasti olid traktori poolt sisse sõidetud, olid jääs ja meie 2,5 liitrine turbolinnamaastur jäi seal kohe jänni. Kui auto rattajäljelt maha libises, oli kohe lumes kinni. Ja välja ronida tal sealt omal jõul ei õnnestunud. Hoopis järjest sügavamale lumme kaapis.
Kruisisime vaikselt edasi mööda seda ja sõita oli jänud vähem kui kilomeeter. Ja siis oli meil vastas äkki vinge rekka. Kohalikku talusse loomatoitu viima läinud saurusejuht keeldus edasi sõitmast, sest tee oli ka tema jaoks jube. Nii seisime siis seal ja vaatasime tõtt. Traktor pidi rekkale varsti teed lahti lükkama tulema, mitte hiljem kui tunni jooksul. Meie jaoks oleks see olnud maailma lõpp...
Ümberkeeramise võimalust ka ei olnud. Püüdsime siis tagurdada umbes km kaugusel olnud teeotsani, et ringi keerata ja uus tee leida. Margo oli roolis ja mina kõndisin, selg ees, mööda "katset", ise vahetpidamata juhendades, kuhu suunda rooli hoida, et mitte lumme sõita. Ja just siis, kui jõudsime teeotsa, saabus ka trakats. See ehitas meile rekka juurde tee kõrvale väikese tasku, kuhu me rõõmsasti parkisime, et veokas mööda saaks. Kilomeeter veel ja olime taas veidi suuremal teel, mis meid katsele viis.
SS2
See koht, kuhu me Lejeni katsel jõudsime, ei olnud suurem asi tegelikult. Meeletult kiire sirge. Isegi 1/200 ajaga tehtud pildid mõjusid, nagu oleks katik oluliselt kauem lahti olnud. Poisid tatsasid kaugemale, ma ise liikusin teeotsa juures siia ja sinna. Kuna katse oli hirmus jäine ja minu saapad libedad, siis ei olnud mul mingit tahtmist teed mööda liigelda.
Lahedaks elamuseks sellel katsel oli üks fotovestiga tüüp, kelle fotoaparaat ei olnud mobiiltelefonist suurem. Sellest oleks pidnaud tegelikult pilti tegema ja võimalikult palju levitada. Kadedaks ajab sihuke asi. Teades, kui raske on vesti saada ja kui palju oli raja ääres fotograafe, kes seda tegelikult oleks väärninud.
SS4
Edasi läksime Lejeni katsel teise kohta, kus oli meeldiv kiire vasak mahapööre. Pilte sai teha sisekurvist ja väljast. Päris äge koht oli ja pulli sai ka. Minu kõrval olid ennast sisse seadnud ühed kohalikud lahedad vanad. Kui nad kuulsid, et ma Eestist olen, siis hõiskasid nad kohe, kui tore riik on Eesti. Ühel pidi isegi poeg Eesti laeva peal tööl olema. Vanad pakkusid mulle ehedat Viru Valget, millest ma siiski keeldusin. Mõne aja pärast tuli minu juurde ka Jaanus. Kui mehed ka temaga juttu üritasid teha, arvas Jaanus, et nad on norrakad, ja kostis neile, kui väga ta rootslasi vihkab... pärast oli muidugi vabandamist palju.
Õhtu lõppes hooldusalal, kuhu jõudsime parasjagu meie poistega samal ajal.
Koju tagasi jõudsime pimedas. Millegipärast meile tundus, et maja juurest avaneb tohutu ilus vaade laiale lagendikule. Kahjuks ei õnnestunud meil seda ka sel õhtul näha, sest olime olnud kodus ainult pimedal ajal.
posted by Karmen @ 12:00 pm
0 comments
0 Comments:
Post a Comment
<< Home