Rootsi ralli kolmas päev
Malta 1
Otsustasime minna ühele kaks korda läbitavale katsele. Esialgu ei paistnud seal midagi erilist, kuid katset ja metsa mööda edasi minnes olid näha tohutult ilusad kurvid. Hajusime laiali. Margo helistas hiljem, et on ilusas kohas, aga kuna ma ise oli ühes teises normaalses paigas, siis ei hakanud tema juurde minema.
Mingeid ärapanemisi ma loomulikult ei näinud, pole lootustki. Imestan, kuidas mõnel on vaistu crashikohtade leidmiseks. Minul see omadus puudub...või on siis mingi FIA võia asja poolt ette nähtud, et ma kunagi õnnetusi ei näe.
I got warmth for a half of second!
Kui esimene läbimine sai otsa, kogunesime kokku ja tegime lõkke. Meie juures olid ka Pino ja Jamie, kes Eestist kaasa võetud grillvorste ära ei jõudnud kiita. Viisakad poisid.
Sealsamas lõkke ääres juhtus ka selle ralli üks meeldejäävamaid nalju. Jamie, kes vahetpidamata külmetab juba +10 kraadile mõeldes, nokitses mingi toikaga lõkke ääres. Meie seisime veidi eemal ja jutustasime. Korraga käis lõkkes pauk ja lahvatas tulekera nagu ameerika filmis. Jamie lendas selili...ja siis...oma kohkunud näo ja tahmaste prillidega ütles oma võrratu Šoti aktsendiga: "I got warmth for a half of second!" Selgus, et ta oli püüdnud lõkkessekukkunud välgumihklit tulest välja urgitseda. Aga see tuleohtlik jublakas otsustas plahvatada just siis kui Jamie nägupidi lõkke poole küünitamas oli. Õnneks tal midagi tõsist ei juhtunud, küll aga oli meil naermise pidurdamisega probleeme.
Malta 2
Järgmist läbimist vaadata oli ilus. Katsel oli S-kurviline osa. Pealtvaatajaid oli kilomeetri peal peale meie üks-kaks ja samapalju ka turvamehi, kelle ainsaks mureks oli see, et me ennast ikka mõnusasti tunneksime. Taksitama ei tulnud keegi ja me tõesti tundsime ennast hästi.
Lõpuks veel poodium, kus midgai näha ei olnud ja viimane sõit oma Rootsi koju. Seekord oli ka Jamie meie autos. Järjekordse nalja rääkimiseks pean alustama sellest, et juba teel Stockholmist Karlstadi poole püüdsid meie omad kirjutada kollasega lumele ühe rallitiimi nime. Kahjuks ei jõudnud nad esitähest kunagi kaugemale. Rääkisime sellest ka Jamiele, ja kui tema metsapeatust palus, siis küsisime, mida tema kirjutas... vastus oli: "Colin McRae is the best ever rallydriver!" On alles mõnel capacity :S
Õhtu möödus rahulikult, nagu ka eelnevad. Kari ja Jippo sõid külmalt meie kaasatoodud grillvorste. Hämmastav on see, et kuigi Kari inglise keelt ei mõista, suutis ta isegi Jamiega suhelda. Näiteks, kui ta tahtis Jamiele näidata neid ilusaid küünlaid, mis Jippo maja ees süütas, vedas ta Jamie kättpidi akna alla ja luges: "One, two, three, four." Ja kõik oli selge.
Kojusõit
Hommikul meil enam nii lebo olla ei olnud. Pakkisime kiiruga asju ja hakkasime sõitma. Oma ajaarvestuses panime aga kusagil puusse ning oleksime pidanud meeletult kihutama, et laevale jõuda. Lisaks selgus vahepeal, et olime olulise osa oma varandusest maha unustanud, nii et ootasime Torsby infopunktis meie teist ekipaazhi, kes need meile järele tõi.
Kuna lumesadu oli nii tihe ja teed umbes, ei olnud meil lootustki laevale jõuda, seda poleks ka siis olnud, kui me poleks infopunktis oodanud. Siiski katsetasime...mõtlesime juba variante, kuhu saaks Stockholmis ööbima jääda. Lumetorm läks pidevalt hullemaks, möödasõita ei olnud ka mitmerealisel teel võimalik. Vahepeal pidime ummikutes seisma või siis lumekoristusmasinate taga kolonnis vaikselt kruisima.
Poolel teel otsustasime uurida, kas ehk mõnda teist laeva Eesti suunas ei lähe samal õhtul. Tänud Tallinkile...teine laev läkski. Õnneks taipasin piletid ümber vormistada 10 minutit enne viimase kella kukkumist ja nii ei tulnud ka midagi juurde maksta. Annika abiga saime ilusti Kappelskäri sadamasse ja loksusime koos rekkajuhtidega Eestisse. Seejärel Annika suri. Vähemalt ei ole me enam ta häält kuulnud.
posted by Karmen @ 12:00 pm
0 comments
0 Comments:
Post a Comment
<< Home