Peurunkaralli
Selle aasta viimasele talverallile startisime reede pärastlõunal. Otsustasime minna oma autoga, sest siis on ikkagi vabadust liikuda rohkem. Plaan oli selline: reedel Romantikaga üle lahe, siis otse, igatahes, põhja (täpsemalt sellisesse kohta, mille nimi on Maavesi), laupäeval rallile ja pühapäeval väike lõbusõit ralliauto kõrvalistmel + loksumine koju.
Plaan sujus umbes kahe esimese reisitunni jooksul päris hästi, kuid siis otsustas meie pirakas laevuke jäässe kinni jääda. Proovisime edaspidi ja tagurpidi, aga isegi hoogu võttes ei kippunud jää pragunema. Huvitav, kas vesi külmub siis tõesti nii kiiresti kinni või valivad laevad iga kord uue raja? Õnneks sööstis appi ilus tõmmu jäämurdja Sisu, millel ei olnud mingeid raskusi meile võitmatuna tundunud veekooriku purustamisega. Edasi läks sõit sündmustevabalt. Kell viis pärastlõunal maandusime Helsingis ja umbes 4,5 tunniga olime oma "uues Soome kodus".
Hommikul kell 6 äratus!
Ei ole just midagi erilist ärgata kell kuus... Küll on eriline see, kui vaatad termomeetrile, mis näitab -26. Just. Käes on märtsi keskpaik ja kliima soojeneb, aga mingitel tüüpidel on jätkuvalt -26. Õnneks ei ole sisemaa pakane nii valus kui meil Eestis niiske õhu käes. Tuulevaikus tuli ka plussiks... Ja lõpuks, kumb siis on ikkagi parem, kas +2 ja jalad sulalumest märjad või -20 ja kuiv tunne? Päevapeale läks õhk ka veel päikese käes kiiresti soojemaks ja elu veeres nagu ruubiku kuubik. Parem -20 kui kari sääski su silme ümber pinisemas!!!
Leidsime suurema vaevata ralli HQ üles (st Simo leidis ja mina sõitis), saime suurema kaardi, stardinimekirja ja veel pudinaid. Soome rallidel ajakirjanikele autokleepse ei jagata, nemad ajavad läbi umbes samas mõõdus paberitükiga, mis lihtsalt tuuleklaasi alla pannakse. Eestis ongi pidev jama nende kleepsudega, mis kipuvad tuult alla võtma ja udu panema.
Hooldusala
Hommikune servis nägi välja tühjavõitum nagu ta hommikuti ikka kipub olema. Kuna meie omad (Egon ja Aigar) pidid startima suht taga, siis me väga ei lootnudki neid kohata. Vaatasime niisama ringi ja klõpsisime (hiljem selgus, et olin unustanud mälukaard formattida ja esimesed väheväärtuslikud pildid läksid koos eelmisenädalase Taali Superkrossi laadungiga loojakarja).
Kauri rallikas oli siiski juba kohal ja ka Aigari nool sõitis vahetult enne meie äraminekut platsile. Meie aga hakkasime ennast sättima esimesele.
SS1
Koht sai valitud hea ligipääsu järgi. Tegelikult oligi see ainus koht kust katsele pääses, peale stardi ja finiši muidugi. Mahapööre kitsamalt teelt laiemale, kus tegelikult suurt vaadata ei olnud. Kui, siis ainult Sokolovi tolmutamine.
Pildistamiskoha valik oli keeruline. Põõsad ja hanged jäid igapidi ette, lühikese toruga võttes lähedalt oli teeservas olev vall jälle liiga kõrge. Proovisin 2x konverteriga ühte autot, ilus udu tuli välja ainult. Lisaks hakkas ka lund sadama, mis tähendas, et pidin ikkagi oma lühikese moosipurgi juurde jääma. Vaatasime Aigari ära ja kappasime edasi.
SS3
Kaardi järgi paistis vähemalt mingi kolmanda käigu kurv, aga kohapeal selgus, et kohalikud ässad sõidavad sellise kaare täiega otse läbi. Tüng misssugune. Lund ka sadas korralikult. Simo kappas mööda katset metsa ja mina jäin teeristi pidama. Ikka hullult sadas, ilm oli täiesti täpiline.
Meeldejäävaks elamuseks oli see, et kuulsin Mikkoneni katkestamist. Vana pani välja täpselt minu ja Simo vahel nii et me kumbki ei saanud matsu peale :( Simo oli umbes 100 meetrit eemal kurvi taga ja sai vähemalt vrakist pildi. Minul jälle tühjad pihud...
Hea asi on Soome rallidel see, et on olemas meediaparklad. Okeiokei, ma ise arvasin ka kunagi natuke, et fotograaf on samasugune nagu kõik teised ja miks tema peaks saama lähemale. Tegelikult on piltidest huvitatud nii sõitjad kui ka teised rallihuvilised. Miks peaks siis fotograaf lahkuma katselt varavara, et jõuda uude põnevasse kohta õigeks ajaks kohale??? Meediaparklate korraldus oli lihtne: linte oli veetud kaks ning esimesest pääses meediasildiga läbi. Tavarahva parkla algas paarkümmend meetrit kaugemal, mis iseenesest ei ole eriti raskeks katsumuseks.
SS5
Kuigi meie draft shedüülis oli esialgu miski muu, otsustasime Egoni ja Aigari soovitusel minna viienda lõppu. Parkisime teisele poole suurt maanteed, kooberdasime katse finišisse ja seal oli umbes kilomeetrine sirge. Olgu tänatud Soome suusahuvilised, tänu neile jooksis katse kõrval ilus lai uisusammurada, midamööda pääses ilusti "tõotatud maale", ehk siis kohta, kus pidi midagi vaadata olema.
Ja tõesti, seal oli vaadata: vägagi käänuline kitsas metsatee tuli suht järsust mäest alla ning keeras sellelesamale lõpusirgele. Simo ronis üles mäkke, aga mina ei suutnud sealt kurvist lahkuda. Mäenõlv paistis ilusti kätte, selle keskel oli ilus väike "S" ja all mahapööre paremale võimsa hangega väljas. Pilti sai teha mitme nurga alt ja enamus autosid katsus ikka valli ka ära. Oli tugev ja pidas vastu.
Kui ma enne olin mõelnud, et Intsu termose (ilusa valge objektiivi) kaasavedamine ja üldse enda kätte kauplemine oli asjatu, sest head kohta nagunii ei olnud, siis see viimane katse lunastas kõikide eelmiste kohtade nõrkused. Äitääh!
Tulemused
Ralli ladvas oli seis selline, nagu mulle häste passis. JML võitis taas ja juhib päris parajalt SM sarja. Samas on kummalised väikse enni asjad. Kas tõesti on siis Eesti tase nii nõrk, et kodus järjest võite noppivad ässad kuidagi põhjanaabrite vastu ei saa? Igatahes minuarust on see noortel ainuõige otsus minna just Soome jõudu katsuma, ja võimalikult vara, et ei tekiks mugavat alistamatu-tunnet.
Veelkord hooldus ja lõpupoodium
Kitsa ajagraafiku tõttu me rohkem katseid plaani ei võtnud. Kl 11.03 - 18.00 sõideti kokku seitse katset (100 km) ja vahele mahtus kolm hoolduspausi. Naljakas aja tagasikeeramise tunne tekib sellisel rallil: tahad minna kolmandasse hooldusesse, aga kuna osalejaid oli üle 170, siis sai korraga olla ka teises hoolduses, mis algas tükktükk maad varem...
Viimane auto oli finišis kell kuus, kuid enne poodiumile sõitmist oli neil miski kogunemispaus. Poodium oli Peurunkas lahja... see õhuke plastukust "triumfikaar", mis sinna oli püstitatud, ei paistnud külje pealt üldse välja :( Läbi sõitsid vaid klasside esikolmikud. Muidu oli nagu päris kõik.
Päeval oli päike olemise soojaks kütnud, aga õhtul hakkas jälle jahenema. Hakkasime Maavesile tagasi sõitma, kuid ülitiheda lumesaju tõttu ei olnud teed vahepeal üldsegi näha. Pikalt läks, aga kohale jõudsime. Õhtul oli selline uni peal, et ei jaksanud piltegi vaadata. Otse magama, et hommikuseks "testisõiduks" valmis olla.
posted by Karmen @ 12:00 pm
0 comments
