Kaisma jäärada
Sõin oma sõnad ära ja ronisin ikkagi veelkord jäärajale see aasta.
Muidugi ei pruugi see viimane kord olla, aga loodetavasti lumi siiski sulab ära aprilli keskpaigaks, kui sprindid algavad.
Superilm oli. Päike oli vahest isegi liiga ere, ja muidugi olid paremad pildikohad vastupäikest.
Raja pikkus oli 4 km ja tutvumine jalgsi. Seda on palju. Mõned sõitjad arvasid, et kaardilugejat oleks vaja. Nii pikk rada ei jää meelde lihtsalt. Ja mõnimees ei jõudnudki tutvuma. Aga kellele seda ikka vaja on, kui nagunii meelde ei jää. Võita saab ilma tutvumata ka, savi.
Muidugi oli mul vaja pläkutada, kui minust mõne meetri kaugusel mosse külje maha pani. See juhtus umbes kolm meetrit enne finišijoont :) Pealtvaatajad lükkasid auto ratastele ja kuna tagumine ots oli juhtumisi finiši suunas siis tõugati see masin ka nii üle lõpujoone. Nagu ülbe suusataja, kes turvalises edus selg ees lõpetada võib. Mossel siiski mingit edu ei olnud, hea, et üldse järgmisele ette ei jäänud.
Hange sõideti päris palju. Hale on vaadata, näiteks Lempu pani valli otsa teisel ringil, samast kohast mõnikümmend meetrit eemal seisid viis täisjõus meest. Parajad töllid, keegi lükkama ei läinud. Selle asemel pandi siis katse seisma ja lasti trakats autot välja tõmbama. Need, kes finišijoonel mosset lükkasid, olid ise sõitjad või nendega kaasas olevad inimesed. Vähemalt jagavad asja. Aga mõned tohmanid lihtsalt ei viitsinud käsi määrida.
Teine teema oli see, et tagapool kurvides, kus ma kakerdamas käisin, oli kaks noort turvameest. Nad ei paistnud üldse lollid ega laisad. Lihtsalt täiesti koolitamata. Auto pani valli ENNE neid ja neil oli sügav arutelu selle üle, kas oleks vaja kollast lippu näidata. Loomulikult tulid nad ise selle peale, et ei ole vaja näidata. Aga natuke võiks kooli ikka teha enne rajalesaatmist. Mõni äkki ei ole nii helge peaga.
posted by Karmen @ 12:00 pm
1 comments
