Lõbusõit Corollal
Kuigi õhtul olin surmväsinud, ei jagunud hommikul rohkem und kui kella poole kaheksani. Pärast kerget einet saime lõpuks ka aega, et minna ja vaadata oma "Soome kodu" ka väljastpoolt üle.
Auto
Väljas aias tuias ringi mitu hobust. Ilusad loomad küll, aga garaaž tundus ikkagi huvitavam. Saime siis oma seekordse välgunoole üle vaadata. Ilus valge Toyota Corolla GT. Tagaveoline 1,6 liitrise mootoriga rallikas.
Peremees Jari oli selle ise ehitanud ning ka kohalikel sprintidel võistlenud. Autol olid olemas turvapuur ja pea kõik muud rallika vidinad. F-rühmas rallisõiduks ei olnud ta sobilik vaid mõne pisiasja pärast: puudu olid tuled ning tagumised küljeaknad olid plastikust. Eesti on vist ainus riik, mis lubab võistelda plastakendega...
Garaažis oli veel muudki huvitavat, kõikvõimalikud potekad ja minu jaoks nimetud, aga kindlasti ülevajalikud jubinad näiteks. Mis viis mind mõttele, et võiks siis ikkagi juhust kasutada ja uurida veidigi auto ehituse kohta.
Kuna auto oli üles tõstetud ja põhjaalune näha, siis lasin ma endale näidata, kuskohas see neetud pooltelg siis ikkagi istub, mis Eesti noortel ässadel alatasa pooleks läheb (sellest vist ongi nimi (POOLtelg, et ta pooleks on pidevalt). Saingi teada, lisaks veel näppida nii tagaveolise kui esiveolise auto pooltelge. Kordaläinud päev.
Sõit
Kell hakkas lõunaks saama ja kohale jõudsid abistavad naabrimehed, kes meie "seikdaunikatse" oma autodega otstest kinni panid. Simokas oli esimene julge, kes kõrval sõita sai. Hea hooga tulid nad sealt tagasi ja läksid uuele ringile. Sättisin ennast suurde lumme kuuse alla, et paremaid pilte saada, kuid siis hakkas metsast kostuma sellist kinnijäänud auto vinguvat mürinat. Veerand tunni pärast nad tulidki. Istusidki hanges, tagapool olid teeservad nii pehmed, et lihtsalt vajus kurvis ära. :) Kapoti alt tuli terve koorem lund välja ja siis oli minu kord sõitma minna.
Osaliselt oli tee mulle tuttav, sest olime möödunud suvel enne Neste Rallit seal juba sõitnud (st nii tuttav kui minusugusele superorienteerujale mingi tee üldse tuttav olla võib. Meeles oli üks äge hüpekas. Esimene kiirendus võttis seest mõnusalt vastikult õõnsaks. Mõtlesin, et mis siis nüüd... aga õnneks õõnestunne lahkus ja kõik oli viimse peal. Tagapool oli tõesti tee pehme. Jõudsin mööda kimades isegi nende väljasõidukohta seirata. Aga ainult et see hüpekas läks seekord meelest, ma ei teagi mida ma unistama jäin. Igatahes hambad käisid plaksuga kokku. No ei ole vaja hambad laiali vahtida!
Tagasijõudes süttis millegipärast õlituli ja kuna viga ei leitud, lükati auto oma pessa tagasi. Vahepeal jõudsin märgata, et tagant ülevalt oli üks pidurituli otsad andnud... see oli sellelsamal minu hambad-kokku-hüppel lahti põrunud. Oli ikka võimas hüpe :)
Koju
Siis hakkas paras aeg kojuminekuks. Seekord käisin peale, et me sätiks ajakava nii, et jääks piisavalt aega laevalejõudmiseks (Rootsi õpetlik kogemus). Õnneks oli ilm selge ja saime rahulikult Helsingisse. Laev ka väga palju ei hilinenud, kuid siiski jõudis sadamasse alles südaöö paiku.
Olen kuulnud, et tavaliselt jäädakse roolis magama kodu ligidal... ma olin Pärnus peaaegu sealmaal, mingil hetkel avastasin, et vajusin tee keskele autoga. Jube raske oli olla. Kell oli kaks läbi, raadiost tuli mingit uinamuinat ja selline unekas, et jää kasvõi paar kilti enne kodu magama tee äärde, samas kui kolme päeva peale kokku on läbisõitu 1300 km. Isegi energiajook ei aidanud. Tegin akna lahti ja kruisisin selle viimase jupi kuidagimoodi koju.
posted by Karmen @ 12:00 pm
0 comments
